Miinimumpalk 2024. aastal. Aastaülevaade

Miinimumpalk kaitseb töötajaid põhjendamatult madalate palkade eest ja tagab ettevõtetele võrdsed võimalused. Kõigis ELi liikmesriikides ja Norras on kehtestatud miinimumpalk, kuigi eri vormides. 27 liikmesriigist 22 riigis on kehtestatud riiklik miinimumpalk, kusjuures põhipalga alammäära kehtestab üks määr (või mõnikord mitu). Lisaks reguleeritakse palka ka kollektiivlepingutega, mis kehtestavad tavaliselt riiklikust miinimumpalgast kõrgemad määrad. Ülejäänud viies liikmesriigis ja Norras kehtestatakse miinimumpalgad sektori tasandi kollektiivlepingutega, mis hõlmavad neis riikides suurt osa töötajatest. Selles 2024. aasta ülevaates esitatakse miinimumpalga arengu ajakohastus, kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas määrad kehtestati ja mis kriteeriumide alusel neid kohandati, ning selgitatakse ELi tasandi poliitika mõju miinimumpalga kehtestamisele.

Poliitikataust

Liikmesriikide valitsused ja – sõltuvalt riikide tavadest – sotsiaalpartnerid on jätkuvalt peamised osalejad, kelle ülesanne on reguleerida palku ja hüvitisi. 2022. aasta oktoobris vastuvõetud ELi miinimumpalga direktiivi eesmärk on parandada elatustaset, et saavutada ülespoole suunatud lähenemine ning vähendada palgavaesust, palkade ebavõrdsust ja soolist palgalõhet. Selle eesmärk on luua raamistik piisava miinimumpalga taseme kehtestamiseks ja töötajate juurdepääsu tagamiseks miinimumpalga kaitsele, mille raames säilitavad riiklikud osalejad oma eesõiguse palgakujunduse ja rakendamise viiside valikul ning miinimumpalga taseme kehtestamisel. Liikmesriigid peavad direktiivi siseriiklikku õigusesse üle võtma 2024. aasta novembriks ning selle koostamise ajal hinnati ja valmistati paljudes riikides ette vajalikke seadusandlikke muudatusi ja muid meetmeid.

Peamised järeldused

• 2024. aasta riiklikke miinimumpalga määri suurendati oluliselt ja see tõi kaasa – sõltuvalt inflatsiooni arvutamise mõõdikust – miinimumpalga tõusu reaalväärtuses enamikus riikides. Ostujõu vähenemine, mida miinimumpalga saajad aastatel 2021–2023 paljudes riikides kogesid, on seega peatunud, sest miinimumpalk reaalväärtuses tõusis aastatel 2020–2024 peaaegu kõigis riikides.
   
• Riikliku miinimumpalgata riikides oli viimastes läbirääkimisvoorudes (madalapalgaliste töökohtade valimis) vähem reaalväärtuses tõusu juhtumeid ning COVID-19 pandeemia algusest vähenenud ostujõud ei ole täielikult taastunud.
   
• Kõigist miinimumpalga saajatest teatas ELi liikmesriikides keskmiselt 23%, et neil oli 2022. aastal raskusi toimetulekuga – see on 10 protsendipunkti rohkem teiste töötajatega võrreldes. Samuti teatas 10% ELi miinimumpalga saajatest, et neil on raskusi kodu piisava kütmisega (võrreldes 6%-ga teistest töötajatest). Riikidevahelised erinevused on silmatorkavad, kusjuures kõige enam toimetulekuraskusi on Kreeka miinimumpalga saajatel (80%).
   
• Miinimumpalga saajad jaotuvad kogu leibkonna kasutatava sissetuleku jaotuses suhteliselt hajusalt: umbes kaks kolmandikku miinimumpalga saajatest elab leibkondades, mis kuuluvad sissetuleku jaotuse kesk- või alaossa, aga nad on alaesindatud kõige vaesemates leibkondades, mis kuuluvad sissetuleku alumisse detsiili.
   
• Miinimumpalga piisavust on võimalik hinnata, kui uurida, millist finantssurvet tajusid 2022. aastal üheliikmelistes leibkondades elavad miinimumpalga saajad. Peaaegu kõigis riikides on miinimumpalga saajatel raskem toime tulla kui paremini tasustatud töötajatel: raskusi kogeb 28% (võrreldes riikide keskmise 14%-ga). Selliste raskuste ulatus on riigiti väga erinev ja näib olevat seotud üldise majandusarengu tasemega (mida kajastab keskmine sissetulek).
   
• Miinimumpalga sidumine keskmise või mediaanpalga teatava protsendiga, nagu on soovitatud direktiivis, jätkub ning üha rohkem riike kasutab seda tava.
   
• Selliste võrdlusväärtuste kasutamisel oli kindlasti oluline roll 2024. aastal täheldatud märkimisväärses tõusus. Ehkki mitmes riigis toimuvad praegu sellised määrade tõstmise struktuursed protsessid, pöörati 2023. aastal 2024. aasta määrade kehtestamisel vähem tähelepanu muudele kriteeriumidele. Eelkõige ei võetud arvesse kaalutlusi, kas määrad on absoluutväärtuses piisavad inimväärse elatustaseme tagamiseks.
   
• Inflatsioonimäärad olid kõige sagedamini arvesse võetud kriteerium 2024. aasta riiklike miinimumpalga määrade kehtestamisel ning neid kasutati 14 riigis; 10 riigis kasutati mitmesuguseid riigipõhiseid kriteeriume, samas kui 8 riigis, kus on olemas riiklik miinimumpalk, kasutati palkadega seotud määrade kehtestamiseks teatud vormis sihtväärtusi. Harvem võeti arvesse ka muid palgataseme või arenguga seotud kriteeriume: sisemajanduse koguprodukti arengut ja töötust (kumbki 6 riigis), tööjõu tootlikkuse taset ja/või arengut (5 riigis) ning tööhõivet (4 riigis).

Poliitikasoovitused

• Kuigi üha enam liikmesriike on alustanud miinimumpalga suurendamist võrreldes keskmise või mediaanpalgaga, suurendades nii õigluse mõõdet, on vaja täiendavalt kaaluda ja analüüsida, kas sellised meetmed tagavad n-ö inimväärse elatustaseme kui täiendava mõõtme miinimumpalga piisavuse hindamisel.
   
• Miinimumpalga tõstmine teatud protsendini keskmisest või mediaanpalgast on tehniliselt suhteliselt lihtne, mistõttu on see esimene praktiline samm miinimumpalga tõstmiseks ja õigluse suurendamiseks. Miinimumpalga piisavuse analüüsimine ja tagamine – võttes arvesse ka liikmesriigi absoluutset elukallidust, mis põhineb näiteks madalapalgaliste tüüpilisel ostukorvil, ning tööjõu tootlikkuse pikaajalist arengut – on keerukam. Riikide palgakehtestajatel, sealhulgas valitsustel, sotsiaalpartneritel ja eksperdikomiteedel, on vabadus arutada oma riigi konteksti jaoks kõige sobivamat lähenemisviisi seoses piisavuse ja selle saavutamiseks vajalikuga.