Iseseisva elamise ja sotsiaalse kaasatuse suunas Euroopas

Sotsiaalne kaasatus on oluline tagamaks, et igaüks saaks täiel määral osaleda ühiskonnaelus, nautida oma õigusi ja vabadusi, olles samal ajal hinnatud ja austatud. Hoolduse ja teenuste osutamise viisidel on otsene mõju isiklikule iseseisvusele ja sotsiaalsele kaasatusele.
 

Pikaajalise hoolduse asutused, näiteks hooldekodud ja koduhooldusteenust pakkuvad asutused, pakuvad tuge isikutele, kellel on oluline hoolekandevajadus. Institutsionaliseerimine on aga suur risk hoolekandeteenuse saajatele. On tõendatud, et institutsionaliseerimine ja institutsionaalne kultuur toovad kaasa isolatsiooni, umbisikustamise, iseseisvuse puudumise, võõrandumise, võimetuse ja sotsiaalse tõrjutuse.
 

Deinstitutsionaliseerimine tähendab üleminekut kogukonnapõhistele hooldus- ja tugiteenustele, prioriseerides individuaalseid lähenemisviise, sotsiaalset kaasatust ja iseseisvust. See peaks hõlmama pere- ja kogukonnapõhise hoolduse ja teenuste kavandamist ja loomist, mis võimaldavad inimestel elada iseseisvat elu tavapärastes kogukondades.
 

Aruandes esitatakse tõendid ELi institutsionaliseeritud elamise ning pere- ja kogukonnapõhisele hooldusele ja teenustele ülemineku kohta. Selles käsitletakse mõtteid ja tõendeid deinstitutsionaliseerimise, pere- ja kogukonnapõhise hoolekande ja teenuste pakkumise strateegiate ja tavade kohta ning sellega seotud probleeme. Aruandes esitatakse ka juhtumiuuringud, mis kirjeldavad kasutajate ja sidusrühmade kogemusi iseseisva elamise saavutamisel.
 

Poliitikataust

Iseseisva elamise ja sotsiaalse kaasatuse põhimõtted on paljude ELi tasandi soovituste ja määruste keskmes. Euroopa sotsiaalõiguste sammas rõhutab, et puuetega inimeste iseseisva elamise toetamine (põhimõte 17), taskukohased pikaajalised hoolekandeteenused (põhimõte 18) ning õigus eluasemele ja kodutute abistamine (põhimõte 19) on sotsiaalse kaasatuse jaoks üliolulised.
 

Euroopa lastegarantii rõhutab pereelu tähtsust laste heaolu jaoks ning laste kaasamist otsuste tegemisse, et suurendada nende sotsiaalset kaasatust ja heaolu. Euroopa hooldusstrateegias rõhutatakse inimesekeskse hoolduse tähtsust, edendades hooldusvajadusega isikute võimalusi osaleda täielikult ühiskonnaelus ning toetades pikaajaliste hooldusteenuste ja mitteametlikele hooldajatele pakutava toe kombinatsiooni. Puuetega inimeste õiguste strateegias rõhutatakse sotsiaalset kaasatust ja iseseisvat toimetulekut, toetades poliitikat, mille eesmärk on suurendada juurdepääsu taskukohastele eluaseme-, isikliku abi ja kogukonnapõhistele tugiteenustele. Euroopa Komisjoni rohelises raamatus vaimse tervise kohta rõhutatakse vajadust integreeritud lähenemisviisi järele, sealhulgas kogukonnapõhise hoolduse järele.
 

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfond+ ja Euroopa Regionaalarengu Fond – toetavad pere- ja kogukonnapõhiseid hooldusteenuseid, mille vahendid on suunatud rajatiste ehitamisele või renoveerimisele, mitteametlike hooldajate ja spetsialistide suutlikkuse suurendamise algatustele ning kogukonnapõhise hoolekande ja teenuste osutamise parimate tavade levitamise kavadele.
 

Peamised järeldused

• Terviklike ja võrreldavate andmete puudumine hoolduse ja teenuste ning nende saajate kohta õõnestab ELi ja selle liikmesriikide pingutusi töötada välja hooldus ja teenused, mis soodustavad iseseisvat elu ja sotsiaalset kaasatust.
   
• Institutsionaliseeritud inimeste (ja institutsionaliseerimise ohus olevate inimeste) elamistingimusi ja elu kogemist ei ole piisavalt uuritud. See on eriti ilmne seoses hoolekandeasutuses viibivate laste ja kodutuse või perevägivalla tõttu varjupaika otsivate inimestega.
   
• Kuigi enamikul liikmesriikidel on deinstitutsionaliseerimise strateegiad, on ELis tervikuna 10 aasta jooksul kuni 2022.–2023. aastani suurenenud hoolekandeasutustes elavate laste, puuetega täiskasvanute ja eakate arv. Psühhiaatriliste ravivoodite arv haiglates on vähenenud marginaalselt.
   
• Institutsiooniline kultuur toob kaasa isolatsiooni, umbisikustamise, ühiskonnas osalemise puudumise, kontrolli puudumise, rutiinide jäikuse, masskohtlemise, liikuvuse piirangud, sotsiaalse distantsi ja paternalismi. Selline kultuur võib esineda ükskõik mis keskkonnas, kuid sageli on see levinud hooldekodudes ja varjupaikades, mille tulemus võib olla piiratud privaatsus ja isikuvabadus, ebapiisavad teenused, ebapiisavad elamistingimused ja sotsiaalne tõrjutus.
   
• Taskukohaste ja kättesaadavate elamispindade puudumine koos elamispinna kindlusega ning hooldusperede puudus piiravad oluliselt liikmesriikide võimet pakkuda pere- ja kogukonnapõhist hooldust ja tuge.
   
• Pere- ja kogukonnapõhise hoolduse ja teenuste riikliku rahastamise nappus seab piirangud iseseisvale elule ja sotsiaalsele kaasatusele. Nende teenuste osutamist ohustavad ebapiisavad vahendid, personalipuudus, koolituse puudumine ja haldusprobleemid.

Poliitikasoovitused

• Tagada, et hooldus- või abivajadustega inimesed oleksid kaasatud neid puudutavate poliitikate väljatöötamisse ja läbivaatamisse.
   
• Võtta kasutusele inimesekeskne lähenemisviis, pakkudes nii pere- kui ka kogukonnapõhist hooldust ja teenuseid.
   
• Tagada, et teenuse kasutajatel oleks võimalikult suur kontroll oma olukorra üle, vajaduse korral toetades otsuste tegemist.
   
• Prioriseerida ennetusmeetmeid, mis vähendavad institutsionaliseerimise ohtu.
   
• Püüda minimeerida hoolekandeasutustes viibimise kestust ja tagada üleminek kogukonna- ja perepõhisele hooldusele ja teenustele.
   
• Tagada erakorralise varjupaiga pakkumine inimestele, kes on sattunud kriisiolukorda, näiteks kodutuse või perevägivalla tõttu, ning teha kättesaadavaks alaline sõltumatu eluase, et võimaldada õigeaegset üleviimist varjupaikadest.
   
• Tunnustada deinstitutsionaliseerimise protsessidega seotud probleeme. Planeerida hoolikalt üksikisikute üleviimist, säilitades toetuse ja igapäevaste tegevuste järjepidevuse.
   
• Suurendada taskukohaste, juurdepääsetavate, kaasavate ja turvaliste eluasemevõimaluste kättesaadavust tavakogukondades, et ennetada kodutust ja hõlbustada iseseisvat elu.
   
• Pakkuda mitmesuguseid pere- ja kogukonnapõhiseid hooldusteenuseid, sealhulgas tööhõiveteenuseid, tervishoiuteenuseid, sotsiaalteenuseid ja sotsiaalsele kaasatusele keskenduvaid teenuseid, tagades piisava personali ja töötajate koolituse.
   
• Parandada tavateenuste ja -rajatiste kättesaadavust.
   
• Käsitleda institutsioonilist kultuuri kõigis hoolekandeasutustes, maksimeerides üksikisiku sõltumatust otsuste tegemisel, minimeerides liikuvuspiiranguid, edendades sotsiaalset suhtlust ning muutes stereotüüpseid klientide ja töötajate rolle.
   
• Toetada mitteametlikke hooldajaid, pakkudes neile koolitust, ajutist hooldust, nõustamist, tehnoloogilisi abivahendeid ja rahalist abi.
   
• Tagada kogu ELi hõlmav andmete kogumine hoolduse ja teenuste osutamise ning hooldajate ja hooldusteenuse saajate olukorra kohta, et jälgida elamistingimusi, poliitika rakendamist ja suundumusi aja jooksul.