Kriisiga toimetulek. Kuidas töökohtade säilitamise kavad säilitasid pandeemia ajal tööhõive ja tulud

Javascript is disabled in your browser. Please, enable it for a better user experience.

Authors

Dragoș Adăscăliței

Tina Weber

Federico Vegetti

Michael Christl

Silvia De Poli

Viginta Ivaškaitė-Tamošiūnė

Abstract

Selles aruandes kirjeldatakse töökohtade säilitamise kavade rakendamist ja muutusi ELis aastatel 2020–2022. Vastusena COVID-19 tervishoiualasele hädaolukorrale võtsid ELi valitsused kiiresti kasutusele töökohtade säilitamise kavad, et säilitada töökohti, toetada ettevõtteid ja säilitada üksikisikute tulusid. Aruanne näitab, et pärast esialgset perioodi, mil töökohtade säilitamise kavades tehti palju muudatusi kõlblikkus- ja tingimuslikkuse kriteeriumides, stabiliseerusid töökohtade säilitamise kavade institutsioonilised omadused pandeemia edenedes. Lisaks näitab aruanne, et kavade omadused olid kogu pandeemia ajal ja pärast seda endiselt väga heterogeensed. Kui mõned kavad lõppesid pandeemia lõppedes, siis teised muudeti tööturu püsivateks institutsioonideks. Aruandes analüüsitakse ka töökohtade säilitamise kavade tööhõive ja ümberjaotamisega seotud mõju, rõhutades nende olulist mõju säilitatud töökohtade arvule ja pandeemia ajal säilitatud isiklike tulude osakaalule. Selliste kavade kasutamisega säilitati ELis 2020. aastal hinnanguliselt 24,8 miljonit töökohta. Lisaks sellele leevendasid kavad enam kui kolmandiku COVID-19 pandeemiast põhjustatud tulušokist 2020. aastal ja enam kui viiendiku tulušokist 2021. aastal.

Weathering the crisis: How job retention schemes preserved employment and incomes during the pandemic

English (2.15 MB - PDF)

Key messages

Töökohtade säilitamise kavad olid üks peamisi poliitikavahendeid, mida kasutati COVID-19 pandeemia ajal töökohtade ja tulude kaitsmiseks. Erinevalt varasematest kriisidest laiendati kavasid, mis sarnanevad töökohtade säilitamise kavadele, füüsilisest isikust ettevõtjatele.
Riikides, kus COVID-19 ajal vähendati töökohtade säilitamise kavadele juurdepääsu halduskoormust, oli suurem osalemismäär. Suuremat osalemist soodustasid ka leebemad tingimuslikkuse ja lihtsustatud kõlblikkuskriteeriumid.
Töökohtade säilitamise kavade mõju tööhõivele ja kodumajapidamiste tuludele pandeemia ajal oli suur. 2020. ja 2021. aastal aitasid need kavad säilitada hinnanguliselt 26,9 miljonit töökohta.
2020. ja 2021. aastal oli töökohtade säilitamise kavadel oluline ümberjaotav roll, pakkudes suuremat kaitset madalaima sissetulekuga töötajatele kui muude sissetulekurühmade esindajatele.
2021. aastal vähendasid töökohtade säilitamise kavad ebavõrdsust hinnanguliselt 0,15 protsendipunkti võrra, vähendades samal ajal vaesuse ohu määra 0,5 protsendipunkti võrra.

Executive summary

Töökohtade säilitamise kavad olid üks peamisi poliitikameetmeid, mida ELis kasutati, et leevendada COVID-19 negatiivset mõju tööturule. Erinevalt varasematest kriisidest kasutasid kõik liikmesriigid neid selleks, et kaitsta tööhõivet, toetada tulusid ja tagada riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide fiskaalne tervis. Selles aruandes antakse ülevaade töökohtade säilitamise kavade institutsioonilistest omadustest, hinnatakse nende mõju tööhõivele ja nende rolli kodumajapidamiste tulude kaitsmisel pandeemiast tingitud šoki eest.

Poliitikataust

COVID-19 nõudis kiiret ja uuenduslikku poliitikat nii ELi kui ka riiklikul tasandil. 2020. aasta märtsis aktiveeriti esimest korda stabiilsuse ja kasvu pakti üldine vabastusklausel, et võimaldada liikmesriikidel rakendada erakorralisi meetmeid, millel on olulised eelarvetagajärjed. Sellele järgnesid kaks koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatust, millega kehtestati ajutine raamistik, mis näeb ette paindlikud eeskirjad struktuurifondide kasutamiseks pandeemia majanduslike mõjude leevendamiseks. Need võimaldasid liikmesriikidel kaasata kuni 8 miljardit eurot kohest likviidsust ja kiirendada kriisile reageerimiseks kuni 37 miljardi euro ulatuses ELi avaliku sektori investeeringuid. Pakettidega lihtsustati ühtekuuluvuspoliitika fondidele juurdepääsu eeskirju, võimaldades ülekandeid eri fondikategooriate ja piirkondade vahel ning lubades liikmesriikidel erandkorras taotleda ühtekuuluvuspoliitika programmide 100%-list kaasrahastamist.

Lisaks tegi Euroopa Komisjon aprillis 2020 ettepaneku uudse rahastamismehhanismi kohta: eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutav toetus (TERA). TERA võimaldas komisjonil võtta soodsatel tingimustel laenu kuni 100 miljardit eurot ja jaotada liikmesriikidele vahendeid tööhõive säilitamise meetmete jaoks. Sellest sai pandeemia ajal peamine üleeuroopaline vahend töökohtade säilitamise kavade rahastamiseks.

Peamised järeldused

Kõik liikmesriigid rakendasid pandeemia ajal töökohtade säilitamise kavasid. Selliste kavade laialdasele kasutamisele ELis aitasid kaasa rahaliste vahendite kättesaadavus TERA kaudu ja ülemaailmsest finantskriisist saadud poliitilised õppetunnid. 11 liikmesriigis olid kavad olemas enne COVID-19 pandeemiat ja 16 liikmesriigis võeti 2020. aastal kasutusele uued või täiendavad kavad. Eelkõige algetappides kohandati riiklikke kavasid, et laiendada kõlblikkuskriteeriume, kergendada taotluste halduskoormust ja võtta füüsilisest isikust ettevõtjatele kasutusele tulutoetuse kavad.

Vaatamata üldise lähenemisviisi sarnasustele on endiselt suuri erinevusi nende institutsioonilistes omadustes ning töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele pakutava toetuse vahel. Need mõjutasid kõlblikkust ja toetuse kasutamise määra, aga ka tööhõivet ja tulusid.

Kuigi füüsilisest isikust ettevõtjatele antav sissetulekutoetus oli vastuses enneolematu tunnusjoon, oli neile antava toetuse ulatus ja määr väiksem kui töötajatele pakutaval toetusel.

Osalemine oli tavaliselt väiksem riikides, kus teatud töötajate kategooriad, näiteks füüsilisest isikust ettevõtjad või avaliku sektori töötajad, jäeti kavast välja või kus ettevõtted pidid põhjendama sellele juurdepääsu. Teatud tingimused, nt erieeskirjad kaitseks vallandamise eest, vähendasid ka toetuse kasutamise määra.

Registreerimisega seotud halduskoormuse vähendamine soodustas kõrgemaid kasutamise määrasid. See oli eriti oluline pandeemia esimeses etapis, kui ebakindlus liikumis- ja halduspiirangute suhtes oli laialdane.

Pikemaajaliste kavade kasutamise määr oli suurem, mis näitab, et nende tundmine mõjutas seda, kas ettevõtted otsustasid olemasolevat toetust kasutada.

Töökohtade säilitamise kavade hinnanguline mõju tööhõivele on suur. 2020. ja 2021. aastal aitasid need säilitada hinnanguliselt 26,9 miljonit töökohta. Suured tööturud, sealhulgas Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Madalmaade ja Hispaania tööturud, moodustasid 2020. aastal üle 80% ELis säilitatud töökohtadest.

Need kavad pehmendasid COVID-19 mõju kodumajapidamiste tuludele, eelkõige 2020. aastal. Nende suhteliselt väiksem panus kodumajapidamiste tulude kaitsmisse kogu 2021. aasta jooksul on seletatav väiksema kasutamise määraga algses taastumisetapis. Paljudes riikides pakkusid kavad nii majanduslikult sõltuvatele töötajatele kui ka füüsilisest isikust ettevõtjatele elatusallikat mõlema aasta jooksul.

Koos sotsiaaltoetuste ja otseste maksudega leevendasid töökohtade säilitamise kavad 2020. aastal 74,4% ja 2021. aastal 67,1% netotulule avaldunud šokist; peamised vahendid, mis leevendasid pandeemia mõju tulule, olid maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed, mis moodustasid 26,4%. Väiksem maksustatav tulu ja väiksemad maksukohustused koos progressiivsete maksustamisskeemidega teatud riikides aitasid leevendada sotsiaalkindlustusmaksete koormust. Samas vähendasid töökohtade säilitamise kavad ja töötushüvitised tulušokki vastavalt 22,1% ja 18,0% võrra.

Tulustabiliseerimise meetmed, mis sarnanevad töökohtade säilitamise kavadega, olid nii 2020. kui ka 2021. aastal endiselt peamine poliitiline sekkumine füüsilisest isikust ettevõtjate tulude kaitsmiseks. Kuigi töötushüvitised aitasid kaitsta majanduslikult sõltuvate töötajate tulu, oli neil füüsilisest isikust ettevõtjate jaoks üksnes marginaalne roll.

Töökohtade säilitamise kavad kaitsesid alampalgaliste tulu rohkem kui muude rühmade tulu mõlemal pandeemia-aastal ja kõigis liikmesriikides. Töökohtade säilitamise kavade ja tulustabiliseerimise meetmete ümberjaotava rolli ulatus oli liikmesriigiti väga erinev. ELi tasandil oli meetmete leevendav mõju tulule alumise kvintiili puhul keskmiselt 20 protsendipunkti suurem kui kõrgeima kvintiili puhul. See mõju oli tingitud töökohtade säilitamise kavade ülesehitusest, näiteks tulukünnistest ja asendusmääradest, mis viitab sellele, et töökohtade säilitamise kavad olid nõuetekohaselt suunatud kõige rohkem toetust vajavatele rühmadele.

Töökohtade säilitamise kavade ning töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate tulustabiliseerimise meetmete ümberjaotav roll kajastub vaesuse ja ebavõrdsuse näitajates. Keskmiselt vähendasid töökohtade säilitamise kavad 2021. aastal ebavõrdsust hinnanguliselt 0,15 protsendipunkti võrra, vähendades samal ajal vaesusriski määra 0,5 protsendipunkti võrra.

Poliitikasoovitused

Töökohtade säilitamise kavad on ajutised, kuid tõhusad poliitikameetmed, mida saab kasutada kriiside ajal tööhõive ja tulu säilitamiseks. Nende tõhusus sõltub paindlikest tingimuslikkuse ja kõlblikkuskriteeriumidest, mida tuleb kohandada, et võtta arvesse tööturu vajadusi ja vältida tühimõju.
COVID-19 pandeemia ajal osutus ettevõtete ja töötajate toetamisel tõhusaks töökohtade säilitamise kavade suunamine sektoritele, mida riiklikud tervishoiupiirangud kõige enam mõjutasid.
Töökohtade säilitamise kavade kavandamisel peavad poliitikakujundajad võtma arvesse koostoimet laiemate riiklike sotsiaalkindlustussüsteemidega. Eelkõige tuleks tugevdada seost töötussüsteemide ja töökohtade säilitamise kavade vahel.
Töökohtade säilitamise kavad peaksid samuti stimuleerima töötajaid ja tööandjaid kasutama olemasolevat vaba aega produktiivselt, näiteks koolituseks. Sellised kavad peaksid olema kooskõlas olemasolevate riiklike ja ELi algatustega, näiteks Euroopa Liidu Nõukogu soovitusega mikrokvalifikatsioonitunnistuste kohta, mille eesmärk on tagada lühiajaliste õpikogemuste sertifitseerimine ja tunnustamine tööturul.
Mittestandardsete töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu töökohtade säilitamise kavadele ja sarnastele tulutoetuse meetmetele tuleks parandada. Pandeemiast saadud kogemused näitavad, et sellised kavad täitsid ajutiselt olemasolevaid lünki nende töötajate kategooriate sotsiaalkindlustuskaitses.

The report contains the following lists of tables and figures.

List of tables

Table 1: Employer eligibility criteria across Member States
Table 2: Dismissal protection across Member States for the duration of job retention schemes during the COVID-19 pandemic
Table 3: Groups of workers, other than core, covered by job retention schemes during the pandemic, across Member States
Table 4: Wage replacement rate and cap on job retention schemes, by Member State
Table 5: Income replacement rates for the self-employed during the COVID-19 pandemic across Member States
Table 6: Multilevel linear models for the impact of job retention schemes’ institutional features on take-up rates
Table 7: Number of jobs saved, in thousands and as a percentage of total employment, by Member State
Table 8: Labour market transitions, by Member State, 2021
Table A1: Instrument diagnostics
Table A2: Correspondents who contributed to this study

List of figures

Figure 1: Spending profile of SURE-financed measures, 2020–2022 (%)
Figure 2: Minimum income or turnover loss required to access self-employment income support schemes, early phase of the pandemic (first half of 2020) (%)
Figure 3: Average number of employees supported by job retention schemes across Member States, 2020–2022 (thousands)
Figure 4: Participants in job retention schemes in the EU27 as a share of total employment, Q1–Q2 2020 (%)
Figure 5: Employment effects of job retention schemes, by Member State and quarter, 2020–2022 (thousands)
Figure 6: Income stabilisation coefficient for the EU, 2020–2021
Figure 7: Income stabilisation coefficient, by component and Member State, 2021
Figure 8: Income stabilisation coefficient, by Member State, bottom and top quintiles, 2020–2021
Figure 9: Year-on-year percentage change in net equivalised disposable income in Ireland, with and without COVID-19 income supports, by decile, 2020–2022
Figure 10: Income stabilisation coefficient for employees (upper panel) and self-employed workers (lower panel), by component and Member State, 2021
Figure 11: Income stabilisation coefficient without government intervention (counterfactual) and with the intervention, by Member State, 2021
Figure 12: Contribution of job retention schemes to the ISC, by Member State and year
Figure 13: Year-on-year change in the Gini coefficient due to government intervention, by Member State, 2021
Figure 14: Change in the AROP rate due to government intervention, by Member State, 2021

Number of pages: 64

Reference nº: EF24021

ISBN: 978-92-897-2423-4

Catalogue nº: TJ-01-24-002-EN-N

DOI: 10.2806/7896442

Permalink: eurofound.link/ef24021

Cite this publication
Eurofound (2024), Weathering the crisis: How job retention schemes preserved employment and incomes during the pandemic, Publications Office of the European Union, Luxembourg.