Sotsiaalkaitse 2.0: töötus- ja toimetulekutoetus

Sotsiaalkaitse hõlmab mitmesuguseid rahalisi ja mitterahalisi õigusi. Aruandes keskendutakse tööealistele inimestele makstavatele töötus- ja toimetulekutoetustele. See hõlmab madalama tasandi töötushüvitisi 12 liikmesriigis, kus need on kehtestatud, inimestele, kelle kõrgema tasandi hüvitised on lõppenud või kellel puudub neile juurdepääs. Need hüvitised leevendavad töötusest tingitud sissetuleku vähenemist ja hoiavad ära selle langemise allapoole teatavat taset. Aruandes antakse ülevaade selle toetuse hõlmavuse lünkadest, mittetaotlemisest ja ebapiisavusest ning kuidas see on seotud toetuskõlblikkuse ja juurdepääsuga teenustele. Aruandes käsitletakse digitaalseid taotlusmenetlusi, taotluste tagasilükkamist, rahalisi stiimuleid (või takistusi), mis motiveerivad toetusesaajaid töötama või koolitusel osalema, ning toetusesaajate omadusi.
 

Poliitikataust

Euroopa Liidu lepingus kinnitatakse liikmesriikide pühendumist Euroopa sotsiaalhartas määratletud põhilistele sotsiaalõigustele, sealhulgas sotsiaalkindlustuse parendamisele ning kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu. 2021. aasta Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava eesmärgid, mis tuleb saavutada 2030. aastaks, hõlmavad järgmist: „[t]vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu tuleks vähendada vähemalt 15 miljoni võrra“ ja „vähemalt 78% 20–64-aastastest elanikest peaks töötama“. Nõukogu 2019. aasta soovituses, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele, soovitatakse liikmesriikidel tagada kõigile töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele juurdepääs piisavale sotsiaalkaitsele. 2023. aasta soovituses piisava miinimumsissetuleku kohta, millega tagatakse aktiivne kaasamine, kutsutakse liikmesriike üles toimetulekutoetuse kavasid ajakohastama. 2021. aasta kõrgetasemeline töörühm, mis käsitleb sotsiaalkaitse ja heaoluriigi tulevikku ELis, rõhutab seost rahaliste hüvitiste ja teenustele juurdepääsu vahel, pooldades sotsiaalsete investeeringute lähenemisviisi.
 

Peamised järeldused

• Sotsiaaltoetused on vähendanud vaesusohus olevate 16-64aastaste osakaalu ELis poole võrra, 31%-lt (pärast makse ja enne ülekandeid) 15,5%-le (pärast makse ja ülekandeid).
   
• Kokku ei saa ligikaudu kaks kolmandikku töötutest hüvitisi ega abi, alates vähem kui pooltest töötutest neljas liikmesriigis kuni vähemalt kolme neljandikuni töötutest 16 liikmesriigis. Lühikese või puuduva töökogemusega inimestel (peamiselt noortel), füüsilisest isikust ettevõtjatel, mittestandardse töökorraldusega isikutel või pikaajalistel töötutel ei ole sageli õigust kõrgema tasandi töötushüvitistele või muudele töötushüvitistele.
   
• Kõrgema tasandi töötushüvitiste puhul ulatuvad nõutavad sissemakseperioodid kuuest kuust või lühematest perioodidest kuues liikmesriigis kuni kahe aastani kolmes liikmesriigis. Hüvitise miinimumkestus pärast kaheaastast sissemakset ulatub viiest kuust või lühemast perioodist (8 liikmesriigis) kuni vähemalt üheksa kuuni (10 liikmesriigis).
   
• Rühmad, kes kogevad toimetulekutoetuse ebapiisavust, on näiteks leibkonnad, kelle sissetulekud on väikesed või kelle vara ületab toetuskõlblikkuse piirmäära (kodu, mille väärtus on kasvanud), kolmandate riikide kodanike rühmad (kolmandate riikide kodanikud, kellel on ajutine elamisluba, ELi kodanikud, kes otsivad tööd) ja kodutud.
   
• Ei ole ühtegi liikmesriiki, kus üle 80% toetuskõlblikest isikutest saaks toimetulekutoetust. Kõrgema tasandi töötuskavade puhul näib toetuse mittetaotlemine olevat vähem levinud.
   
• Ametiasutuste proaktiivne lähenemisviis enammaksete vaidlustamisele on vastuolus nende jõupingutustega teha kindlaks toetusi mitte saavad isikud, kellel oleks taotluse esitamisel õigus hüvitistele.
   
• Töötushüvitisena makstav osa varasemast sissetulekust on 50–90%. 15 liikmesriigis on see näitaja aja jooksul vähenenud. Mitmed riigid on alates 2023. aastast seda vähendamist kiirendanud. Makstud summade ülempiir on ligikaudu pooltes liikmesriikides alla 60% riigi keskmisest palgast. Automaatset indekseerimist kohaldatakse toimetulekutoetusele 15 liikmesriigis ja töötushüvitistele 8 liikmesriigis.
   
• Vähemalt 10% toimetulekutoetuse ja töötushüvitiste taotlustest lükati tagasi pea kõigi esiletoodud kavade puhul, tavaliselt seetõttu, et taotleja ei vastanud vara või sissetuleku nõuetele või puudusid vajalikud dokumendid.
   
• Toimetulekutoetust ja sagedamini ka töötushüvitisi saab taotleda internetis, välja arvatud kolmes liikmesriigis. Kuigi enamasti on võimalik esitada taotlusi ka isiklikult, leiti näiteid, kus mõned etapid olid eranditult digitaalsed.
   
• Digirakendused on probleemiks, eriti vanemaealiste, puuetega, madala haridustaseme või madala sissetulekuga, kodutute või maapiirkondades elavate rühmade jaoks, kellel on raskusi internetijuurdepääsuga.
   
• Karistusi näiteks koolitusel mitteosalemise eest saab igal aastal tavaliselt 1–6% toetusesaajatest.
   
• Täiskasvanud üksikleibkondades elavad isikud, naised ja mittekodanikud on toimetulekutoetuse saajate seas üleesindatud. Töötushüvitise saajad on sagedamini kodanikud ja mehed, kuid viimase kümne aasta jooksul on naised saavutanud mitmes liikmesriigis enamuse. Mõnes riigis on samaaegselt suurenenud hüvitiste saamise kestus ja vähenenud saajate arv.
   

Poliitikasoovitused

• Elementaarse elatustaseme tagamiseks ning sotsiaalse kaasatuse ja tööhõivevõimaluste parandamiseks peaks sotsiaalkaitse ulatuma kaugemale kui üksnes ellujäämise võimaldamine. Selle saavutamiseks ja erinevate vajaduste rahuldamiseks on väga oluline juurdepääs tugiteenustele.
   
• Piisava sissetuleku vähenemist saab vältida automaatse indekseerimisega, eriti toimetulekutoetuse kavade puhul, millest inimesed sõltuvad tavaliselt kauem.  See on oluline soolise võrdõiguslikkuse seisukohast, sest naised on toetusesaajate seas üleesindatud. Indekseerimine peaks järgima ootamatuid inflatsioonimuutusi ja tuleks arvestada, et madala sissetulekuga leibkondade inflatsioon võib ületada üldisi tarbijahinnaindekseid.
   
• Keerukad hüvitiskavad nõuavad märkimisväärseid investeeringuid teabe edastamisesse ning suurendavad tagasilükkamisi ja mittetaotlemist. Seda saab lahendada, uurides tagasilükkamise põhjusi ja laiendades hõlmatust, muutes toetuse saamise kriteeriumid arusaadavamaks ja automatiseeritumaks.
   
• Digirakendused võivad parandada juurdepääsu hüvitistele, kuid tekitavad ebavõrdsust ja vähendavad vahetu suhtluse võimalusi abivajaduste väljaselgitamiseks. Selle probleemi lahendamiseks tuleks uurida uuenduslikke viise, kuidas taotlejaid digitaalselt kaasata, ning digipöördega vabanevaid ressursse saab kasutada selleks, et parandada digitaalselt tõrjutud rühmade juurdepääsu.
   
• Stiimuleid kasutada töötushüvitised ära enne tööle asumist tuleks vähendada paindlikkuse suurendamise teel, näiteks tagades, et ülejäänud töötushüvitisi saaks kasutada hilisemate töötusperioodide ajal.