Sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitiline mõõde Euroopas

Viimase kahe aastakümne jooksul on Euroopa seisnud silmitsi mitmete väljakutsetega. Majanduslanguse ja kokkuhoiumeetmeteni viinud 2007.–2008. aasta finantskriisile järgnesid 2010. aastal Euroopa võlakriis, 2015. aastal rändekriis ja 2016. aastal Brexiti referendum. Hiljuti tabas Euroopat COVID-19, rängim pandeemia peale Hispaania grippi, ning Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on põhjustanud tugeva inflatsioonikriisi. Lisaks toimuvad olulised strukturaalsed muutused: elanikkond vananeb kiiresti, mis paneb meie sotsiaalkindlustussüsteemid ja põlvkondadevahelise solidaarsuse proovile; kiire digipööre muudab tööturge ning globaalse soojenemise tagajärjed hakkavad nüüd Mandri-Euroopas tunda andma. Neid probleeme arvesse võttes on poliitikakujundajad hakanud muretsema ELi koos hoidvate sotsiaalsuhete pärast, osaliselt hiljuti suurenenud poliitilise polariseerumise, vähenenud sotsiaalse ühtekuuluvuse ja suurema institutsioonidega rahulolematuse tõttu kogu Euroopas. 
 

Selles kontekstis on oluline uurida, kas inimesed, kes otsustavad poliitilises protsessis mitte osaleda, väljendavad suurema tõenäosusega usaldamatust institutsioonide suhtes. Kas teatud riigid väljendavad suurema tõenäosusega rahulolematust aktiivsema poliitilise tegevuse kaudu? Kas sidusad ühiskonnad tagavad usalduse ja osalemise keskkonna? Kuivõrd sotsiaalset ühtekuuluvust iseloomustavad ühtsus, vastupanuvõime ja keskendumine ühisele heaolule, siis kuidas see mõjutab poliitilist osalust? See aruanne, mis keskendub sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitilisele mõõtmele, näitab, kuidas sotsiaalne ühtekuuluvus on Euroopas arenenud ja – eelkõige – kuidas poliitiline osalus on otseselt seotud poliitiliste institutsioonide legitiimsusega. 
 

Poliitikataust

Sotsiaalse ühtekuuluvuse mõistet on keeruline määratleda, kuid see on seotud tugeva sotsiaalse usalduse, hästi toimivate kogukondade, poliitilise osaluse ja sotsiaalse kaasatusega. Sotsiaalne ühtekuuluvusega paraneb sotsiaalse usaldus, mis on seotud kõrge majandusliku heaolu, madala ebavõrdsuse ja madala korruptsiooniga. Sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitilised mõõtmed hõlmavad institutsioonilist legitiimsust (kui palju kodanikud usaldavad institutsioone) ja kodanike poliitilist osalust. Seega väljendub tugevam ühtekuuluvus tugevamas usalduses institutsioonide vastu, mis on oluline demokraatia tõhusaks toimimiseks ja seega ELi jaoks, ning samuti kodanike poliitilises osaluses. 
 

Paljud tõlgendasid pärast 2007.–2009. aasta finantskriisi kehtestatud kokkuhoiumeetmeid institutsioonide töö ebaõnnestumisena, mis halvendas üldsuse arusaama riigi rahanduse juhtimisest poliitikute poolt ja nende usaldusväärsusest. Globaliseerumine häiris paljudes Euroopa riikides traditsiooniliste tööstusharude toimimist. Sel uuel poliitilisel maastikul kasutasid paljud populistid ära rändevoogude suurenemist, mille osaliselt tekitas 2015. aastal Süüria konfliktist põhjustatud pagulaskriis. 
 

On selge, et nende kriiside tagajärjed olid ELi liikmesriikides erinevad. Näiteks 2007.–2008. aasta finantskriisile järgnenud kokkuhoiumeetmed olid mõnes riigis tunduvalt karmimad kui teistes. Hispaanias, Itaalias, Kreekas ja Portugalis suurenes järsult noorte töötus ning järgnenud Euroopa võlakriis takistas selle suundumuse pöördumist. Teistes riikides, näiteks Põhjamaades, oli olukord oluliselt parem. 
 

Samuti on selge, et kriisidel oli erinev mõju sotsiaalsele ühtekuuluvusele. 2008. aasta majanduslangus erines COVID-19 pandeemiast, sest süü omistamine oli erinev ja need kriisid ei mõjutanud samu sotsiaalseid kihte Euroopa elanikkonnas. 
 

Viimase kahe aastakümne jooksul on Euroopas suurenenud poliitiline polariseerumine ja populism, mis väljendub osaliselt riigivastastes hoiakutes ja mõnel juhul nihkes autoritaarse valitsemise suunas. Mitmed näitajad viitavad sellele, et usaldus riiklike ametiasutuste ja institutsioonide suhtes on vähenenud, millega tavaliselt kaasneb suurem rahulolematus.

Peamised järeldused

• Viimase 20 aasta jooksul ei ole Euroopas tõendeid poliitilise sotsiaalse ühtekuuluvuse vähenemisest. Hoolimata praegusest rahulolematusest on kodanikud viimase kahe aastakümne jooksul järjepidevalt osalenud demokraatlikus protsessis, sealhulgas hääletamises. Kodanike osalus näis suurenevat kriiside ajal, näiteks 2007. ja 2008. aasta finantskriisi, 2010.–2012. aasta Euroopa võlakriisi ja COVID-19 kriisi ajal.

• Töötus on poliitikas osalemise võtmetegur. Euroopas on selles osas märkimisväärseid erinevusi: näiteks ei tekitanud töötus suuremat poliitilist osalust Põhjamaades, Vahemere lääneosas ning Kesk- ja Ida-Euroopa piirkondades, kuid tõi kaasa suurema poliitilise osaluse Mandri-Euroopas ja Iirimaal.

• Töötus on poliitilise osaluse jaoks oluline protestimise kaudu: mida kõrgem on töötuse määr, seda suurem on protestimistase.

• Poliitiline aktiivsus on tavaliselt suurem piirkondades, kus elanikkond on vanem ja kõrgema haridustasemega. Üllatavalt ei etenda majanduslik jõukus ja rändemäär siin olulist rolli, välja arvatud Vahemere idaosa ja Balkani riikides, kus poliitiline kaasatus on märkimisväärselt suurem.

• Valimistel mitteosalemist mõjutab seevastu eelkõige tööpuudus. Töötud hääletavad tavaliselt vähem ja maapiirkondades on hääletamisaktiivsus üldiselt väiksem.

• Valimistel osalemine on tihedalt seotud poliitilise legitiimsusega: kodanikud hääletavad suurema tõenäosusega, kui neil on usaldus poliitiliste institutsioonide vastu.

• Suurema protestimistasemega piirkondades on ka suurem valimisaktiivsus, mis näitab seost aktiivse osalemise ja hääletamiskäitumise vahel. Kui hääletamises osalemine väheneb (kasvõi veidi), kasvab protestide arv.

• Usaldamatus institutsioonide vastu on piirkonniti erinev. Näiteks Põhjamaade elanikud usaldavad oma institutsioone tunduvalt rohkem kui Mandri-Euroopa elanikud. Majanduslikud tegurid, näiteks majandusareng, kalduvad vähendama institutsioonide mitteusaldamist, kuigi töötuse mõju on suhteliselt väike.

• Poliitilises tegevuses osalemise ja institutsioonide usaldamise vahel on positiivne seos. Demokraatia ja valitsusega rahulolu mõjutab kuus korda rohkem valimistel mitteosalemist kui poliitilist kaasatust. Lihtsamalt öeldes on valimisaktiivsuse ja rahulolematuse vaheline seos oluliselt tugevam kui seos poliitilise kaasatuse ja rahulolematuse vahel.

• Kui rahulolematus institutsioonidega suureneb, suureneb ka usaldamatus ja vastupidi. Eelkõige näivad institutsioonide mitteusaldamine ja rahulolematus suurenevat rasketel aegadel, näiteks 2008. aasta majanduskriisi ja COVID-19 pandeemia ajal.

Poliitikasoovitused

• Tööhõive säilitamine ja töövõimaluste pakkumine on otsustava tähtsusega tegurid. Töötus on vähenenud poliitilise kaasatuse peamine põhjus, mis põhjustab rahulolematust institutsioonidega. Kuigi sissetulekutoetuse andmine majandusšokkide ajal on koheseks abiks hädavajalik, on sama oluline luua töövõimalusi.

• Kriiside ajal kipub noorte töötusmäär dramaatilisemalt tõusma. On äärmiselt oluline, et poliitikakujundajad keskenduksid sellele rühmale, sest noorte töövõimaluste puudumine võib avaldada püsivat negatiivset mõju nende pikaajalisele poliitilisele osalemisele.

• Tagamaks noortele töövõimalused kriisi ajal, peame parendama juurdepääsu haridusele, et nooreks saaksid suurendada vastupanuvõimet ja valmistuda paremini üha ebakindlamas tulevikus toimetulekuks. Sama oluline on pöörata suuremat tähelepanu töökohtade tagamise kavade arendamisele.

• Väga oluline on luua positiivne tagasisideahel sotsiaalse ühtekuuluvuse ja poliitikas osalemise vahel. Sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine suurendab poliitilist kaasatust ja vastupidi.

• Euroopas ei ole ühtset suundumust, mis näitaks poliitilise rahulolematuse suurenemist. Selle asemel on eri riikides märkimisväärseid erinevusi. Seega ei ole olemas kõigile sobivat ja üldiselt tõhusat poliitilist lähenemisviisi.